Toiduabisüsteemide muutumine COVID-19 puhangu ajal

Selles artiklis vaadatakse, kuidas on linnad kriisi ajal heategevusorganisatsioone ning kodanike algatusi toidu jagamisel toetanud ning toiduabisüsteeme ümber korraldanud. Lisaks arutletakse selle üle, mida võiks kriisiaegsetest kogemustest õppida.

Uut tüüpi toiduabi

Heategevusorganisatsioonid on COVID-19 pandeemia ajal silmitsi seisnud paljude väljakutsetega. Nad kaotasid suure osa vanemaealistest vabatahtlikest, kes viiruse ohu tõttu ei saanud enam appi tulla. Samal ajal kasvas abivajajate hulk. Uus olukord ja sellega kohanemine nõudis ühingutelt suuri jõupingutusi. Mitmed organisatsioonid muutsid oma töökorraldust, värvates uusi vabatahtlikke, kohanedes uute tervise- ja ohutusmeetmetega ning muutes toidu varustamise ja jaotamise mustreid. Teised pidid lihtsalt ajutiselt oma tegevuse lõpetama. Keerulises olukorras tuli paljudel juhtudel appi ka kohalik omavalitsus, kes võttis vastutuse toiduabi jagamise eest enda peale.

Itaalia suurlinn Milano (1,3 miljonit elanikku) rajas uue toidu jaotamissüsteemi, et tasakaalustada mitme heategevusorganisatsiooni tegevuse lõpetamise mõju ja võttis vastutuse toidu jaotamise eest kriisi lõppemiseni enda peale. Toidukeskused loodi kümnesse linnaossa, kus valmistati ette pakke abivajajatele. Kaasatud oli umbes 180 inimest ja palju huvirühmi, sealhulgas jaemüüjad, vabatahtlikud, linnavalitsuse töötajad ja autojuhid. Kahe esimese nädalaga (alates 16. märtsist 2020) jõudis abi ligi 1900 pereni ning 15 nädala pärast oli abi jõudnud enam kui 6000 pereni, kokku 20 744 inimeseni. Lisaks avas linn spetsiaalse toidukeskuse, kus koguti värskeid puu- ja köögivilju. Sealt jaotati neid toidukeskustele, kus need lisati lõpuks toiduabipakkidele. Seega ei aidanud linna loodud süsteem parandada mitte ainult toiduabi kättesaadavust, vaid ka toiduabi kvaliteeti.

Toiduabi jagamine Milanos

Häid näiteid toiduabisüsteemidest

Kuigi vanemaealiste vabatahtlike arv vähenes ühingutes pandeemia ajal oluliselt, leidsid paljud noored tee heategevuseni ja tahtsid aidata. Tulemuseks oli see, et paljudes URACTi linnades hoopis kasvas COVID-19 puhangu ajal vabatahtlike arv. Küprose väikelinn Athienou (6500 elanikku) on pikka aega toetanud vabatahtlikku tegevust. Linn juhib ka näiteks URBACTi võrgustikku Volunteering Cities. Athienou reageeris kriisile kiiresti ning kutsus linnaelanikke abivajajaid (nt vanureid ja puuetega inimesi) toidu ostmisel abistama. Linn kaasas elanikke ja ka mitmeid teisi osapooli edukalt heategevusse ning sai tänu vabatahtlikele kriisiolukorras hästi hakkama. 

Toidu jagamisega seotud logistilised väljakutsed kriisi ajal aitasid mitmes paigas kaasa parema linnasisese koostöö tekkimisele. Mõne linna jaoks oli see ainulaadne võimalus, kuidas tugevdada naabruskondade vahelist suhtlust ja koostööd. Avalikul sektoril oli siinjuures oluline roll, näiteks aidati luua koostööplatvorme, tehti kättesaadavaks erinevaid ruume ning lihtsustati omavahelist suhtlust. Nii oli see näiteks Napolis, mis on ka CivicEstate võrgustiku juhtpartner. Võrgustiku eesmärk on erinevate linnade näitel vaadata, kuidas oleks võimalik jagatud linnaruumi (nt pargid, linnaväljakud, kasutamata hooned) ühiselt paremini kasutada. Võrgustikus osalemisest oli Napolile kriisi ajal palju kasu, sest sealt saadud teadmised ja uus lähenemine aitas heategevusorganisatsioonidel, supiköökidel, kogukonnakeskustel ning ka teistel osapooltel kiiresti erinevates kohtades toidu jagamist korraldada. Sellised näited ilmestavad hästi, kui oluline on kriisiolukorras koostööd teha.

COVID-19 avaldas olulist mõju ka laste toidu kättesaadavusele. On palju lapsi, kelle jaoks on ainus soe söögikord päevas koolitoit ning kui kriisi ajal koolid suleti, siis avaldas see negatiivset mõju paljude laste toitumisele. Selle probleemi lahendamiseks pakkusid omavalitsused erinevaid lahendusi välja. Hispaania Mollet de Vallès linn (52 000 elanikku) lõi süsteemi, mis pakkus igale koolilapsele krediitkaardi riiklikult rahastatud koolilõuna jaoks (Molletis jagati 1 087 kaarti). Krediitkaarte paluti kasutada ainult toidu ostmiseks selles linnas, kus õpilased elavad. Seda projekti toetasid nii valitsus, linn kui ka La Caixa pank.

Mollet de Vallès'is koolilastele jagatud krediitkaardid

Juba toimiv kohalik toidupoliitika aitas samuti mitmetel juhtudel kriisiolukorras edukalt hakkama saada. Näiteks Milano varasem töö toidu raiskamise osas tuli väga palju kasuks, kui abivajajatele oli vaja kriisi ajal kiiresti toitu organiseerida. Prantsuse väikelinn Mouans-Sartoux (10 000 elanikku) oli enne kriisi pikka aega tegelenud kohaliku toidutootmise ja toidu säästva kasutamise propageerimisega. Pandeemia ajal tegeleti nende teemadega veelgi enam ning see kõik aitas kriisi mõju linnaelanike jaoks vähendada.

Kuidas edasi?

Paljud linnad on tervisekriisist õppinud, et rohkem tähelepanu tuleks pöörata kohalikule tasandile ning koostööst sünnib palju häid asju; vaid nii on võimalik piisavalt kiiresti ja tõhusalt tegutseda. Pandeemia ajal avaldas Euroopa Komisjon strateegia Farm to Fork. See keskendub muu hulgas eurooplaste tervislikule toitumisele ja taskukohasele ning jätkusuutlikule toidu hankimisele. Kuigi strateegiadokumendi kokkuvõttes tuuakse välja, et „jätkusuutlikele toidusüsteemidele üleminek nõuab kollektiivset lähenemist, mis hõlmab erinevaid osapooli, kaasa arvatud avaliku sektori asutusi erinevatel valitsemistasanditel (s.h linnad)’’, siis ei pööra see dokument linnade rollile tegelikult kuigi suurt tähelepanu. Seepärast on just URBACTil oluline roll mängida, et pakkuda linnade kohta näiteid ja tuua nende põhjal välja, millised algatused linnades toimivad.

Originaalartikkel inglise keeles