Sooliselt võrdsed linnad: jalutuskäik pargis?

Uus URBACTi initsiatiiv, Sooliselt võrdsed linnad, püüdis sellele keerulisele küsimusele 2018. aasta septembris Lissabonis toimunud linnafestivalil vastuseid leida. Poolepäevasel jalutuskäigul Lissabonis külastasime erinevaid kohti ja küsisime, kuidas ning miks mehed ja naised tajuvad avalikku ruumi erinevalt. Kõige olulisem küsimus oli aga, mida oleks võimalik teha, et luua turvalised, kaasavad ja sooliselt võrdsed linnad.

Kui me keskhommiku kuumuses teele asusime, avanes Lissabon meile kogu oma soolises keerukuses: vanemad naisterahvad tassisid raskeid sisseoste mööda järske tänavaid, tegid sealjuures pause ja püüdsid leida varju. Üks paljudest noortest naissoost tuk-tuki juhtidest tuhises mööda. Ta juhatas üht turistide gruppi läbi kaootilise trammi-, bussi- ja autoliikluse, kus juhid olid pea kõik meesterahvad. Meessoost ehitustöölised ja politseinikud hõivasid kõnnitee, suitsetades oma ennelõunaseid sigarette. Nende pilgud saatsid aeg-ajalt naissoost tuk-tuki juhti. Ta liikus läbi avalike väljakute, kus emad mängisid lastega sõjameestele ja koloniaalminevikule püstitatud monumentide ümber. Tuk-tuki juht ilmselt ei mõelnud sel hetkel, kuidas teda ümbritsev keskkond võib olla mõjutanud tema ambitsioone, huvisid või ka sissetulekut. Sellele linnaelu perspektiivile on vähem tähelepanu pööratud ning just sellele keskendubki URBACTi uus initsiatiiv - Sooliselt võrdsed linnad.

Sooliselt eraldunud linn

Linn on valitsemise tasand, mis on kõige lähemal linnaelanike igapäevastele vajadustele. Linnad on olulised tööandjad ja neil on suur kontroll avalike teenuste üle. Linnadel on mitmeid võimalusi, et soolist ebavõrdsust vähendada. Lühike jalutuskäik Lissabonis paljastas aga, et traditsiooniline jaotus tükib püsima.

Näiteid on palju: halb tänavavalgustus, mis võib naisi panna tundma end ebaturvaliselt; negatiivsed stereotüübid, mida taastoodetakse seksistliku reklaami poolt; avalikud monumendid, mis ülistavad maskuliinsust; linnaliiklus, mis eelistab mootorsõidukeid jalakäijatele. Ei ole keeruline märgata, kuidas invaliididest naisterahvad, lapsevanemad ja vanemaealised võivad linnaruumis hädas olla. Probleemide äratundmine on aga väga oluline samm nende lahendamise suunas. Jalutuskäigul Lissabonis liitus meiega 40 Euroopa linnaametnikku, kes jagasid meile kogemusi omaenda linnadest. Pärast jalutuskäiku toimunud tagasiside sessioonil rääkisid mõned naised strateegiatest, mis nad on välja arendanud, et liikuda linnas turvaliselt. Näiteks väldivad nad teatud tänavaid ja valivad pikemaid teekondi. Lisaks muudavad nad oma käitumist seeläbi, et riietuvad teisiti. See pidi aitama vältida ahistamist ja vägivalda. Üks jalutuskäigul osalenud grupp tõi välja, et mehi ja naisi kujutatakse linna avalikus ruumis erinevalt. Näiteks on tänavad väga sageli nimetatud kuulsate meeste järgi ja ainsad naised, kes näivad olevat väärt, et nende järgi tänavat nimetada, on pühakud ja kuningannad. Teine jalutuskäigul osalenud grupp arutles soo perspektiivi üle Lissaboni turismisektoris. Milliseid töökohti luuakse naistele? Mida tehakse selle vastu, et kesklinnast kaob ruum perede jaoks?

Koostöö on oluline

Jalutuskäik Lissabonis näitas, kui vajalik on koostöö ja kaasamine sootundliku planeerimise jaoks. Portugali MTÜd (sh The Portuguese Platform for Women’s Rights, Women Without Borders ja the National Association of Women’s Architects) rõhutasid, et linnad peaksid jõudma nendeni sagedamini. MTÜd on tihedas koostöös väga erineva sotsiaalmajandusliku ja demograafilise taustaga naistega. Nendega arutletakse selle üle, mis on naiste vajadused linnaruumis. Siin on oluline küsimus aga see, kuhu naiste hääl välja jõuab: nende kogemused ja sõnum peavad olema esindatud kohaliku omavalitsuse tasandil ja planeerimises. Seda on vaja selleks, et nende ‘õigused linnale’ oleksid tagatud. Vajadust suurema esindatuse, arutelude ja ka soo alusel eristatud andmete järgi on rõhutanud kõik erinevad osapooled.

Tänu URBACTi programmi tunnustatud näitele Umeåst teame, kuidas see praktikas välja näeb. Selleks, et aidata naistel “tagasi võtta” avalikud sportimise kohad, hakkas linn tagasisidet ja nõuandeid koguma. Nagu URBACTi Rootsi näide välja tõi, siis sellised lihtsad lahendused nagu rohkem tänavavalgustust ja madalamad pargipingid on odavad ja head vahendid, kuidas avalikku ruumi demokratiseerida ja kuidas alustada rohujuuretasandilt. Naised erinevatest Portugali MTÜdest rõhutasid ka seda, et suhe erinevate osapoolte vahel peab olema vastastikune: selleks, et saavutada soolist võrdsust, vajavad MTÜd linnasid sama palju nagu linnad vajavad MTÜsid.

‘’Me ei saa rääkida ainult seda, et MTÜd peaksid oma näo pöörama linnade poole, linnad peavad ennast samuti suunama rohkem MTÜde poole’’ Alexandra Silva (Portuguese Platform of Women’s Rights)

Signaalid eri valitsemise tasanditelt

Arutlesime Lissabonis kohalike, riiklike ja rahvusvaheliste raamistike rolli üle sooliselt arvestava linnaruumi kujundamisel. Meie arutelus osalesid URBACTi võrgustike esindajad, Euroopa Regioonide ja Omavalitsuste Nõukogu (CEMR), kohalikud poliitikud ja riiklikud naiste ühendused. Kuulsime Teresa Vincente’lt, kes tegeleb mitmetes ühendustes võrdsuse teemaga, kuidas nende töö sootundliku kommunikatsiooni õpetamise ja vägivaldsete suhetega on seotud globaalse naiste õiguste liikumisega. Iga osapoole sõnum oli väga selge: me vajame üksteist. Me peame koos töötama ja üksteist toetama.

Selleks, et sooline võrdsus oleks tähenduslik, jätkusuutlik ja kaasav, peame me olema targemad ja ühendama kohalikud initsiatiivid Euroopa ja erinevate globaalsete võrgustikega. Mitmed rahvusvahelised dokumendid annavad hea raamistiku (nt: „the CEMR’s Charter for Equality” ja „SDG 5 on Gender Equality”). Lissabonis toimunud jalutuskäigul ja sellele järgnenud arutelul sai selgeks, et linnade roll on tõlkida sellised dokumendid oma kodanikele, eemaldada keelebarjäärid ja anda nende dokumentide sõnum edasi kohalikule tasandile. Riikide ja kohaliku tasandi kogemused pakuvad omakorda häid näiteid selle kohta, mis töötab ja mis aitab kaasa soolise võrdsuse loomisele erinevates kultuurilistes keskkondades.

Linnad kõikide jaoks

Linnadel on mitmeid vahendeid, mida nad saavad kasutada soolise võrdsuse tagamiseks. „The CEMR’s Charter for Equality” 30 artiklit pakuvad välja erinevaid lahendusi, mida linnad teha saavad. Näiteks võiksid tööandjad rõhutada võrdse palga maksmist, paindlikku tööaega ja karjääri arenguvõimalusi naistele; avalike teenuste pakkujad võiksid sagedamini pidada arutelusid naistega, et tagada teenuste kavandamine nii, et oleks mõeldud kõikide linnaelanike vajadustele; õpetajad saavad mängida olulist rolli negatiivsete sooliste stereotüüpide lõhkumises.

Lissaboni kogemus näitas meile, et kui avame silmad, siis leiame enda ümbert tõendeid selle kohta, kuidas ja miks on linnad sooliselt eraldatud. Lisaks õppisime, et linnadel on võtmeroll olukorra muutmisel, kuid nad ei saa tegutseda üksi. Linnadel on võimalik luua kõiki kaasav linnaruum olles vahendaja globaalsete ja Euroopa tasandi eesmärkide, riikliku ja kohaliku taseme poliitika, rohujuure tasandi aktivismi ja naiste enda vahel.

Autorid: Jenna Norman ja Sally Kneeshaw 09. oktoober 2018

Originaalartikkel:http://www.blog.urbact.eu/2018/10/gender-equal-cities-a-walk-in-the-park/