Soolise ebavõrdsuse vähendamine avalikus ruumis – ideid Pariisist
Edited on
02 April 2020Kuidas väljendub sooline ebavõrdsus linnaruumis ning kuidas seda vähendada? 16. juulil 2019 korraldas võrdõiguslikkusega tegelev prantsuse organisatsioon FéminiCités avaliku ruumi töötoa, kus erinevate elualade esindajad – arhitekt, linnaantropoloog, urbanist ja rulasõitja – edastasid oma nägemuse sellest, kuidas vähendada soolist ebavõrdsust linnaruumis. Lähemalt vaadeldi kolme kohta Pariisis – Petite Ceinture, Pantheoni väljak ja Pariisi 18. linnajao spordiplats (L’Espace de Glisse Parision du 18ème)
Ajalooliselt on linnad planeeritud pigem meeste poolt ja meestele. Linnakeskkonna muutmine ja läbimõeldud planeerimine nii, et see oleks mugav ka naistele on osutunud oodatust suuremaks väljakutseks. Sageli ollakse arvamusel, et soolise võrdsuse saavutamine linnaruumis on lihtne või siis leitakse, et see on lihtsalt üks täiendav väljamõeldud lisategevus. Võrdsete võimalustega tänapäevane ühiskond võiks aga lähtuda arusaamast, et kõik elanikud peavad end avalikus ruumis liikudes mugavalt tundma.
Linnakujunduse võimalused soolise võrdõiguslikkuse tagamiseks
Esimeseks näiteks on Pariisis tsoon nimega Petite Ceinture. See on kasutuseta 36 km pikkune ringraudtee ümber Pariisi, mis on aastakümneid seisnud mahajäetuna. Sellest tunnelite ja raudteekanalite rägastikust on kujunenud nii omalaadne roheala kui ka Pariisi tänavakunstnike lemmikpiirkond.
Arhitekt Anne Labroille tutvustas oma projekti, mis sai alguse sellest, kui ta hakkas oma kolleegidega korraldama piirkonna elanikele tutvustavaid jalutuskäike Petite Ceinture'il. Nad panid tähele, et päeval olid seal nähtavad peamiselt mehed, kuid nende jalutusgrupid seevastu koosnesid suuremas osas naistest.
Selle tähelepaneku analüüsimiseks lisasid nad piirkonna taaselustamise projekti soolise tasandi. Kasutades sotsioloogilisi, arhitektuurilisi ja linnaplaneerimise analüütilisi lähenemisi ja teadmisi (vastates küsimustele, näiteks kuidas ja kes ruumi kasutab ja millal) tehti piirkonnas mitmel päeval ja erinevatel aegadel vaatlusi ning analüüsiti meeste ja naiste käitumise erinevusi.
Analüüsitulemused näitasid selgelt, et mehed ja naised kasutasid seda ruumi erinevalt:
- Kui mehed tulid piirkond niisama jalutama, siis naiste tulekul oli alati eesmärk, justkui peaks nad oma kohalolu põhjendama.
- Naised liikusid alati väljapääsu lähedal, mehed olid rohkem seiklushimulised ja käitumises vabamad.
- Naiste põhimõte avalikus ruumis liikumise kohta võis kokku võtta lausega “Näha ja olla nähtav”.
Projekti tulemusena uuendati linnamööbli paigutust Petite Ceinture'i tsoonis. Vaba aja veetmise alad toodi lähemale sissepääsudele ning paigutati selliselt, et inimesed saaksid seal nii istuda kui lamada, olla üksi või grupis, kuid olla seejuures kindlasti hästi nähtavad.
Lõunapiknik rahvarohkel väljakul
Pärast Petite Ceinture’iga tutvumist liiguti Pariisi keskel asuvasse Pantheoni. Pascale Lapalud ja Chris Blache on linnainnovatsiooni agentuuri Genre et Ville loojad. See agentuur ongi tuntud just avaliku ruumi soolise võrdõiguslikkuse analüüside poolest.
Koostöös teiste organisatsioonidega võitsid nad konkurssi, mille eesmärk oli taaselustada Pariisi Pantheoni väljak. Loodi ühendus nimega Les MonumentalEs, milles suur E rõhutab naiste linnaprojektidesse kaasamise tähtsust. Pantheon on üks Pariisi olulisimaid mälestusmärke, kuhu on maetud Prantsuse ajaloo tähtsamad isikud, kuid esimeseks Pantheoni maetud naiseks sai Simone Veil alles 2018. aastal.
Agentuur Genre et Ville on Pantheoni uuendamisel soolisele võrdsuse lähenenud mitmel viisil: näiteks koguti ja analüüsiti infot selle väljaku kasutamise sooliste erinevuste kohta ning graveeriti 200 olulise naise nimed väljaku uutesse pinkidesse.
Chris Blache ise räägib, et väljak on väga palju muutunud tänu platsile paigutatud pinkidele ja linnamööblile: “Olen märganud, et naised tunnevad end pinke kasutades vabamalt ja naudivad päikesepaistet, just nagu pargi või ranna külastamisel.” Kui mõelda tagasi eelnevalt Petite Ceinture'i analüüsile, et naised otsivad alati põhjendust teatud piirkondades viibimiseks, siis antud tähelepanek on järjekordne töövõit võrdsema linnaruumi loomise suunas.
Toetavas keskkonnas rulatamine
Kolmas lähemalt vaadeldud linnaruum oli L’Espace de Glisse Parisien du 18ème (EGP) ehk Pariisi 18. ringkonna spordiplats, kus tegutseb naiste rulasõiduühing Realaxe. Ühing võimaldab 14-aastastel ja vanematel tüdrukutel ning naistel teisipäeva õhtuti kahe ja poole tunni jooksul harjutada segamatus keskkonnas rula, tõukeratta või BMX-iga sõitmist. Ühingu liikme Randja sõnul on spordis oluline, et tüdrukud tunneksid end mugavalt ja saaksid oma oskusi arendada vabas keskkonnas.
75% spordirajatiste kasutajatest Prantsusmaal on mehed. Randja selgitab rulakultuuri, kui tänavate tagasi võtmist, kui rulatajaks on tüdruk, siis on tegemist veelgi suurema julgustükiga. Tüdrukud suunatakse tavaliselt koju ja ohutumatesse kohtadesse, kui seda on tänav. Paljud tüdrukud on tundnud huvi rulatamise vastu, kuid on kartnud sellega alustada, sest tüdrukutele ja naistele ei ole spetsiaalseid kohti ja üritusi. Sellest sai alguse idee luua naiste rulasõiduühing.
See kõik on väga tore, aga…
Ülalkirjeldatud ettevõtmised on head näited, mida saab linnaruumis soolise võrdõiguslikkuse heaks ära teha. Samas on selle valdkonna eestvedajate hinnangul kõige keerulisem veenda ametkondi ja mõjukaid otsustajaid selles, et soolise ebavõrdsuse teema on linna ja linnaruumi kujundamisel oluline.
Submitted by Madli-Johanna Maidla on