Pagulaskriisi lahendused linna tasandil: URBACTi linnade head praktikad (Hamburg, Ghent, Amadora)

Omavalitsused Euroopas, mis on integratsiooni väljakutsetega silmitsi seisnud, on reageerinud väga erinevalt. URBACT on  valinud mõned linnadel põhinevad migrantide ja põgenike integratsiooninäited, mis on hiljuti saanud nn Hea Praktika tiitli. Seda, mida on tehtud Amadora (Portugal), Ghenti (Belgia) ja Hamburgi (Sakamaa) linnades, esitleti 2017 a. oktoobris Tallinnas toimunud URBACTi Linnafestivalil. Siinne artikkel  on sündinud selle festivali sessiooni “Migrandid ja põgenikud” kokkuvõttena. Ülevaate põgenike vastuvõtukriisist Euroopas tegi Makedoonia Ülikooli inimõiguste professor K.Tsitslikise (Thessaloniki, KR).

Migrantide vastuvõtukriis: Euroopa probleem

Hiljutine vastuvõtukriis järgib narratiivi, mille kohaselt riigipiire tuleb problemaatiliste sissetungijate eest kaitsta. Kuna EL on liitunud rahvusvahelise pagulasseisundi konventsiooniga (international refugee law), siis neil, kellel on õiguspärane põhjus pagulase staatust taotleda, on õigus riiki jääda. Tavaline on, et pagulased seisavad silmitsi seaduslikkuse teemaga. Paljud inimesed on nö paberiteta: kas siis pole nad veel varjupaika taotlenud või siis on nende taotlus tagasi lükatud.

Uustulnukate elu on keeruline, sest muuhulgas pole kindel, kuidas nende puhul seadusi interpreteeritakse. Ebakindlus seaduslike raamistike järgimisel Euroopa perifeeriast (Itaalia ja Kreeka) kuni Kesk-Euroopani on võimendanud illegaalsust ja lootusetust. Perede ühinemiste ning ümberasustamise ja -paigutamise skeemid on aeglased, hõlmates erinevaid nõusoleku etappe igasuguste ühtsete valikustandarditeta. Lõpuks on need ebapiisavad põgenike tegelike vajaduste rahuldamisel, arvestades, et neil on seaduslik õigus ebakindlatest oludest turvalisse keskkonda kolida. Kõigist enam testib õigusriigi põhimõtteid EL-Türgi ühine avaldus 2016. a. märtsil [European Commission, EU-Turkey Agreement: Questions and Answers]. Varjupaiga soovijad, kes on lõksus Ida-Egeuse saartel (puhvertsoon EL pinnal), peaksid naasma mitteturvalisse riiki, Türki. EL linnadel, mis asuvad vastuvõtu eesliinil, peavad aga põgenikke integreerima asuma hoolimata ebakindlusest ja ajutisusest. On see võimalik?

Euroopa linnad mõtlevad ühiselt, kuidas uustulnukaid paremini vastu võtta

Linnad, mis on valitud URBACTi Hea Praktika näideteks, rääkisid sellest, mida on linnade tasandil probleemiga ette võetud, näiteks põgenikele majutuse leidmisel (Hamburg DE), immigrantide kohta ringlevate eelarvamuste ja kuulujuttudega võitlemisel (Amadora, PT) ning kohalike avalike teenuste pakkumisel (Ghent BE).

Otsides asukohta Hamburgi (GE) põgenike majutuspaigale

Hamburgi põgenike sissevoolu kõrgpunktis aastatel 2015-2016 protesteerisid kohalikud elanikud suurte ja ebainimlike tingimustega pagulaskeskuste vastu, nõudes uusasunikele paremaid majutustingimusi.

Hamburgi linn algatas koostöös HafenCity ülikooli linnateaduste laboriga projekti “Finding Places” (“Leides kohti”). Aruteludes kasutati virtuaalset linnakaarti ja arutleti avaliku ruumi küsimuste ja võimalike majutuskohtade üle. “Igal osalejal olid käes LEGO klotsid ja nad võisid neid paigutada teatud maa-aladele, mis olid potentsiaalselt sobilikud uue majutuskoha ehitamiseks. Automaatselt tekkis ekraanile info selle ala kohta, kes seda omab, ruumi suurus ja seadusi puudutav teave.” (Prof Ziemer, ettekanne Tallinnas 2017)

Inimesed rääkisid tühjadest, kasutuseta või alakasutuses ruumidest, mida nad olid igapäevaselt linnas märganud. Selline lähenemine oli oluline, et kogumada informatsiooni ning muuta otsustusprotsess läbipaistvamaks. Projektijuhi Prof. Ziemeri sõnul julgustas see osalejaid mõtlema asukohale loominguliselt, sealhulgas räägiti avalikust ruumist võimalusi, mitte takistusi silmas pidades. “Leides kohti” – töötubades osales ligikaudu 400 inimest ning 161 välja pakutud alast 44 tunnistati sobivaks uuele majutusasutusele. Selline lähenemine muutis administratiivse asjaajamise ja otsustusprotsessi läbipaistvamaks, panustades tavaliste elanike poliitilisse kirjaoskusesse, vähendades samaaegselt eelarvamusi ja parandades linnaelanike suhtumist pagulaste vastu.

Demüstifitseerides väljarääkimata eelarvamusi Amadora (PT) uusasukate kohta

Amadora linnas püüti leida nn pehmeid metmeid, et põgenike kohta käivaid eelarvamusi ja stereotüüpe vältida (või demüstifitseerida). Inspireerituna Barcelona eelarvamuste vastu toimunud kampaaniast, algatas Amadora omavalitsus kampaania “Ära toida kuuujutte”.

Amadoras moodustab immigrantide kogukond umbes 10% 175 000 linnaelanikust ning kokku elab linnas 41 erinevat rahvust. Teadlaste (Centro de Investigação e Intervenção Social/Instituto Universitário de Lisboa) poolt läbi viidud uuringud kaardistasid immigrantide kohta käivate eelarvamuste tüübid, mis takistab integreerumist koolides, inimeste töö leidmist ja eluasemeturul sobiva eluaseme leidmist.

Kohalikud ettevõtted, omavalitsus, koolid ja kultuuriasutused seadsid eesmärgiks luua kuulujuttude vastane võrgustik. Eesmärk oli rahustada ja tasakaalustada kodanikke, korraldades informatiivseid töötubasid, ühiseid avalikke üritusi, teatrietendusi jt loomingulisi algatusi. Kampaaniad kaasasid umbes 75 organisatsiooni ja ettevõtet ning sellega jõuti umbes 2500 inimeseni.

Ghenti (BE) põgenike ligipääs teenustele

Ghenti kogemus pakub veel ühe võimaluse integratsiooni korraldamiseks. Põhifookus on siin avalike teenuste kättesaadavus uustulnukatele. Suure põgenike sissevoolu laine ajal, aastatel 2014-2015, asutas Ghenti linn spetsiaalse Põgenike Töörühma (Refugee Taskforce) eesmärgiga pakkuda varjupaiga otsijatele ja põgenikele paremat ligipääsu sotsiaalsetele õigustele ja avalikele teenustele. Praktikas vahendas see töörühm suhtlust linna teenusepakkujatega, selgitas, millised on kehtivad sotsiaalsed garantiid, millised MTÜd ja vabatahtlikud saavad aidata.

Linna seisukoht oli, et integratsioon peaks algama esimesest päevast alates, kui inimene lina saabub. Koordineerida on tarvis kõiki tegevusi, mis tagavad peamised eluaseme, tervise, hariduse, kultuuri- ja puhkevõimalustega seotud vajadused. Päevast, mil varjupaiga taotlejad Ghenti saabuvad, viiakse nad kokku vastavate organisatsioonidega, võimaldades samaaegselt asutustel ja vabatahtlikel uusasunikega tuttavaks saada. “Kuna 60% nendest saavad põgeniku staatuse, pole vajadust oodata kuni otsus varjupaiga osas on vastu võetud”, ütleb Kathleen Van De Kerckhove, Põgenike Töörühma koordinaator. Põgenikke ei kohelda kui passiivseid toetuse vastuvõtjaid, vaid nad ise osalevad töörühma tegemistes vabatahlike või teatud ala ekspertidena, sõltuvalt nende oskustest. Selle projekti edu seisneb koostöö ja efektiivse struktuuri loomises.

“Täna pole selline proaktiivne lähenemine integratsioonile enam eriline. Selle tulemusena on meie linnas nüüd rohkem vabatahtlikke. Belgias on veel teisteski linnades sarnaseid projekte algatatud, kuid avaliku diskursusena ei soovi inimesed rohkem põgenikke”, räägib Neelke Vernaillen, Ghenti linnast.

***

Need kolm lühikest näidet toovad esile erinevate linnade lahendused, näidates samas, et linnade reaktsioon on tänases Euroopa fragmenteeritud poliitilises olukorras eriti oluline. Piiriülene linnade võrgustumine ja kogemuste vahetamine immigrantide lõimumise osas on oluline, et järgida euroopalikke demokraatlikke põhimõtteid ning rahvusvahelist inimõiguste konventsiooni. Mitmed EL tasandil läbi viidud algatused nagu EU Urban Agenda Inclusion of Migrants and Refugees toetavad linnu nende lõimumisel, õppimisel ja integratsiooniga seotud EL regulatsioonide tegelikul rakendamisel. Ka URBACT kutsub linnu üles heade integratsioonivaldkonna linnapoliitikate üle rohkem arutlema ja üksteisega kogemusi vahetama.

Zoé Lejeune 20. märts, 2018