Ljubljana – linnauuendusest ja gentrifikatsioonist

Mis on gentrifikatsioon?

Gentrifikatsiooni käigus muutuvad varasemad kehvemas seisus linnapiirkonnad atraktiivseks kõrgema sotsiaalse staatusega inimestele. Tuntud näide on SoHo piirkond New Yorgis. Sharon Zukin kirjeldab, kuidas esmalt hakkasid sellesse varasemasse tööstus- ja töölisklassi piirkonda saabuma kunstnikud, kes kasutasid vanemaid hooneid stuudiote ja galeriidena. See omakorda meelitas piirkonda jõukamat rahvast, alguses külastajate ja hiljem elanikena. Zukin nimetab esimest piirkonda saabuvat seltskonda „gentrifitseerujateks“, keda tema sõnul hiljem asendavad „super-gentrifitseerujad“ ehk kõrgem sissetulekuga elanikkond. Esimeste saabumise järel muutub piirkond meeldivaks ja elatavaks, näiteks kaovad turvalisuse probleemid avalikus ruumis.

Need kohalikud elanikud, kellel on majanduslikult võimalik uusi kohvikuid, galeriisid, butiike ja klubisid nautida, võidavad muutustest. Paralleelselt toimub aga vaesemate inimeste väljatõrjumine – need kelle jaoks eluasemekulud (korterite hinnad ja üürid) muutuvad liiga kalliks, hakkavad järkjärgult lahkuma. Kahju on sellest, et enamasti on vähemjõukad inimesed just piirkonna pikaaegsed elanikud, kes nüüd oma harjumuspärase elukeskkonna ja kogukonna kaotavad. Varasema elukeskkonna väärtuseid nagu inimeste omavaheline kokkuhoidmine, vastastikune abi, sotsiaalsed kontaktid ja võimalus end piirkonnaga identifitseerida nad oma uutest elukohtadest enamasti eest ei leia.

Ehkki gentrifikatsioonil on mitmeid soovimatuid tagajärgi, peetakse seda siiski vältimatuks – see lihtsalt peegeldab lõhet sotsiaalsete klasside vahel linnaühiskonnas. Neis linnades, kus see lõhe on suurem, tajutakse ka gentrifikatsiooni negatiivseid tahke teravamalt. Üks klassikaline gentrifikatsiooni-konflikti näide on Cereal Killer Cafe vastane protest Ida-Londonis 2015. aasta septembris.

Hipsterid kui autentsuse kaitsjad ja gentrifikatsiooni võtmeisikud

70ndate kunstnikud New Yorgis on viimastel kümnenditel asendunud hipsteritega, kelle jaoks varasemate töölisklassi naabruskondade eluasemed ja pinnad on taskukohased. Kas hipsterid kuuluvad esimese gentrifitseerujate laine hulka, mis meelitab ligi super-gentrifitseerujaid? Või on nad hoopis viimased kohaliku autentsuse kaitsjad? Neid kahte hipsterite võimalikku rolli on analüüsinud Phil Hubbart. Kas Cereal Killer kohvik sümboliseerib uut kohalikku loomeettevõtlust või toovad sellised ettevõtmised piirkonda hoopis keskklassi väärtuseid? Kas pikaaegsed kohalikud elanikud on piirkonnas üleliigsed, kui nad ei suuda osta kallist toitu Cereal Killer laadsetest uutele jõukamatele elanikele suunatud kohvikutest?

Linnauuenemine ja gentrifikatsioon Kesk- ja Ida-Euroopa Linnades: Ljubljana näide

Klassikalised gentrifikatsiooni-teooriad ei seleta hästi lahti muutusi Kesk- ja Ida-Euroopa linnades. Sotsialistlik majandus põhines peamiselt tööstusel ja seetõttu toimus siin regioonis deindustrialiseerumine hiljem. Alles 1990. aastatel hakkas ühiskonnas välja kujunema märkimisväärne sotsiaalne kihistumine. Tööstus jäi esimesel sotsialismijärgsel kümnendil sageli veel kesklinna (ja paikneb mõnes linnas seal tänaseni) ning seetõttu ei toimunud sel ajal ka veel gentrifikatsiooni. Strateegiliste linnade arengudokumentide moto on pigem olnud linnauuendus ja elu toomine kesklinna.

Kuulus 1980ndatel avaldatud raamat „Mida teevad sloveenid pühapäeviti?“ kirjeldas värvikalt, kuidas kesklinn oli nädalavahetusel nagu kõrb. Tänaseks on linnakeskus muutunud elavaks ja aktiivsete tegevustega täidetuks. Kiiresti on kasvanud turistide hulk. 2011. aasta analüüs väidab, et 24 Euroopa pealinna võrdluses on turistide arvu kasv olnud Ljubljanast kiirem ainult Berliinis ja Stockholmis. Ajavahemikul 2006–2016 kahekordistus turistide ööbimiste arv Sloveenia pealinnas.

Ljubljana tänavapilt muutub kiiresti

Turistide kui täiendavate linna kasutajate hulga kasv on muutnud linna nägu. Kuigi toimub areng, ei ole need muutused ainult positiivsed. Paljude teenuste ja kesklinnas pakutavate tegevuste hinnad on kasvanud. Ei saa öelda otseselt, et kohalikud elanikud tunnevad end pealinna keskuses üleliigsena, aga mõned märgid tekkivast konfliktist vääriksid rohkem tähelepanu. Kuna enamik inimesi Kesk- ja Ida-Euroopa linnades on oma eluruumide omanikud, siis ei toimu gentrifitseerumisele omane endiste elanike väljatõrjumine siin nii kiiresti.

Üks muutuste vedajaid on aga näiteks Airbnb-süsteem. Inimesed tunnevad, et kesklinnas elamine on liigne luksus ja rendivad oma eluruume välja lühiajaliselt. Euroopa endiste sotsialismimaade üüriturud on täieliku erastamise järel praktiliselt reguleerimata. Kuna turistid on valmis rohkem üüri maksma, siis kohalikel on kesklinna piirkonnas väga raske mõistliku hinnaga üürikorterit leida. Ajalehe Delo andmetel kasvas Ljubljanas Airbnb rendikorterite arv 151-lt 2013. aastal 1600-ni 2017. aastal.

Kuidas kaitsta kohalike õigusi kesklinna kasutada ja seal elada?

Üks võimalikke vastuseid on sekkuda eluasemeturgu ja tagada, et avalikus omanduses olevate eluasemete osatähtsus oleks suurem. See nõuab aga väga suuri investeeringuid. Ljubljana jaoks, kus avaliku elamispinna osatähtsus on väiksem kui 9%, oleks see suur väljakutse. Ljubljana Linnavalitsuse andmetel ületab nõudlus avaliku elamispinna järele pakkumise ligi kümnekordselt.

Mõned linnad, näiteks Berliin, on asunud reguleerima peamiselt turistidele orienteeritud lühiajalist eluasemete väljaüürimist. Eesmärk on säilitada kesklinnas elamise võimalus ka kohalikele elanikele. Teine võimalus on uuendada linna koostöös kohaliku kogukonnaga, et tagada piirkonna areng vastavalt kohalike vajadustele ja säilitada autentne kohalik kogukond.

Aidan Cerar, 11. jaanuar, 2018