Linnade roll kodutusega võitlemisel

Kõige põhjalikuma analüüsi kodutuse kohta Euroopas annab raport "Third Overview of Housing Exclusion in Europe" .Raport maalib kodutusest üsna sünge pildi ning näitab, et kodutute inimeste arv on kasvamas kogu Euroopas. Kõige suuremad probleemid kodutusega on Inglismaal, Saksamaal ja Iirimaal. Näiteks Saksamaal oli 2016. aastal hinnanguliselt 860 000 kodutut ning prognoositi, et 2018. aastaks kasvab kodutute inimeste arv seal 1,2 miljonini. Iirimaal elas 2017. aastal varjupaigas peaaegu 9000 inimest, neist üle 3000 olid lapsed, mis tähendab, et iga kolmas kodutu oli laps. Sotsiaalselt nõrgemate rühmade diskrimineerimist ja toimetulekut on vähe uuritud ning nad on statistikas alaesindatud (nt naised, seksuaalvähemused, endised vangid).  

Kodutuse mõõtmine ja selle põhjused

Kodutusega tegelemise muudabki keeruliseks täpse statistika puudumine; kodutust on raske mõõta ning probleeme on ka kodutuse defineerimisega. Täpsed andmed kodutuse kohta on aga olulised poliitikate kavandamisel ning analüüs kodutuse põhjuste kohta on väga vajalik poliitikameetmete kujundamiseks. Kodutuse põhjused on sageli peidetud või valesti tõlgendatud. Üks paljudest püsivatest väärarusaamadest on see, et kodutus on pigem isiklike asjaolude tulemus, kui põhjustatud ebavõrdsusest eluaseme- ja tööturul ning rikkuse jagunemisel.

Franshami ja Dorlingu (2018) uurimuse üks olulisemaid tulemusi näitas, et kodutuse peamiseks põhjuseks on taskukohaste ja elamisväärsete eluasemete vähene pakkumine. See on selgelt süsteemne probleem, mis sõltub eluasemeturul toimuvast. Lisaks on välja toodud, et kodutuse probleem sõltub paljuski sellest, kuidas tegeletakse kinnisvarasektoriga ülemaailmselt.

Tõepoolest, kodutus peab olema asetatud konteksti, mida mõjutavad rikkuse ümberjagamine ja valitsuse roll eluasemeturul. Sageli ei vaadata eluaset mitte õigusena, vaid kaubana. Kodutuse probleemiga seoses ilmnevad ka mitmed vastuolud. Kui kõrvutame riikide kodutute inimeste arve riigi SKT-ga, siis ilmneb, et näiteks Saksamaa on SKT arvestuses Euroopas suuruselt neljas riik, kuid seal on rohkem kui 800 000 kodutut; Prantsusmaa on SKT arvestuses Euroopas 6. kohal, kuid igal aastal sureb seal tänavatel 480 inimest. Seega on küsimus selles, kuidas oleks võimalik ebavõrdsuse suurenemise ning taskukohaste eluasemete vähenemise kontektsis muuta eluase inimeste jaoks põhiõiguseks.

Eluase kõikidele kodututele on võimalik

Kuigi makromajanduslikud suundumused mõjutavad väga palju seda, mis eluasemeturul toimub, siis mikromajanduslikul tasandil peab ka linnadel sõnaõigus olema. Kohalikel omavalitsustel on mitmeid vahendeid ja võimalusi, kuidas võidelda eluasemepuuduse vastu, ennetada kodutust ja toetada abivajajaid.

Pariisis peetud seminaril kutsuti kodutuse vastu võitlevaid ELi linnu üles oma praktikaid ja kogemusi jagama, et töötada välja strateegiaid kodutusega võitlemiseks. Seminaril tegeleti kodutuse mõõtmisega seotud väljakutsetega, Housing First programmi rakendamisega, kodutuse ennetamise praktikatega ning tühjade majade taaskasutamisega. Neil teemadel tehti ettekandeid ja arutati URBACTi programmis aktiivsete linnade kogemuste üle. Järgnevalt mõned näited praktikatest, mida seminaril esitleti.

Kodutute loendamine Pariisis

Kuigi Prantsumaal kuulub kodutusega tegelemine riigi pädevusse, siis moraalse ning poliitilise vastutuse kandjaks peetakse Pariisi. Alates 2015. aastast on linn koos mitmete koostööpartneritega koostanud plaani, et võidelda sotsiaalse tõrjutuse ning kodutuse vähenemise vastu

Pariisis elab 2,1 mln inimest (linnastus 6,7 mln, kogu linnapiirkonnas 11 mln) ning linnas on 16 000 varjupaigakohta, talvel veel umbes 2000 lisaks. Kodutus on Pariisis kasvanud viimased 20 aastat. Tänavatel paistab kodutus väga selgelt silma, aga usaldusväärseid andmeid ja uurimusi selle kohta on vähe. Parema ülevaate saamiseks käivitati algatus "La Nuit Solidaire", mille abil loendati üleöö (15-16 veebruar 2018) tänavatel elavaid kodutuid. Seda tehti 356 koordineeritud tiimi abil, mis koosnesid 1 professionaalist ja 4-5 vabatahtlikust. Kokku osales öisel kodutute loendamisel ligikaudu 2000 ametnikku ja vabatahtlikku. Tänav tänava kaupa liiguti loendamisega edasi ning koguti andmeid kodutute demograafiliste tunnuste ning magamiskohtade kohta. Lisaks küsiti kodututelt teenuste kasutamise ning üldiste vajaduste kohta.

Uurimus andis palju vajalikku informatsiooni, mis oluliselt rikastas varasemalt kogutud andmeid, kuid oli paljuga ka vastuolus. Näiteks oli varasemalt hinnatud, et 5% kõikidest kodututest on naised, kuid uutest andmetest tuli välja, et tegelikkuses on see number palju suurem – 12%. Naised tükivad rohkem varjuma ning ei ole avalikes kohtades nii nähtavad. Lisaks selgus, et 64% abivajajatest ei helista hädaabinumbril, mis on mõeldud just tänaval elevate inimeste jaoks. Uurimus näitas ka seda, et erinevad kodutute rühmad (nt vanusegruppide lõikes (nooremad, vanemad), pikema- lühemaajalised kodutud) eelistavad erinevaid paiku linnaruumis.

Iga aasta veebruaris korraldatakse uuring uuesti ning on võimalik, et see laieneb peagi ka üle linna administratiivse piiri. Pariis püüab rohkem infot kodutuse reaalsuse kohta pakkuda ka läbi hariduse ning võitleb stereotüüpide vastu; pakutakse koolitusi kodutuse kohta ning arendatakse erinevaid oskusi, mida on vaja kodutute teenindamiseks.

Soome ja Helsingi teevad kodutusele lõpu

Housing First mudel on esimene seesugune mudel, mis kannab hoolt, et kodutud saaksid eluaseme koheselt või väga kiiresti ning eluasemega koos saavad kodutud võimaluse kasutada ka vajalikku tugisüsteemi ja teenuseid. Mudelit on edukalt rakendatud USAs, Kanadas, mitmetes Euroopa linnades ning ka kogu Soomes. Soome on ka ainus riik, kus on kodutute hulk vähenenud. Selle näite eripära seisneb selles, et Housing First mudel on heaks kiidetud riiklikul tasemel. Housing First peaks vähendama pikaajalist kodutust ning aitama kodutuid nii eluasemete kui ka toetavate teenustega. Lisaks püütakse mudeli raames varjupaigad ja ühiselamu tüüpi hosteleid muuta eluruumideks, kus kodutud elada saaksid ning kus nad saaksid ka igakülgset sotsiaalset tuge.

Riik otsustas konkreetsemalt tegutseda kümnes omavalitsuses, kus olemasolevaid kodutute varjupaiku täiustati ning muudeti korteriteks, kus on olemas ka vajalikud teenused kodutute jaoks (mõnes 24/7 abi). Mõned vanad hooned tehti ümber ning välja ehitati eraldi korterid. Näiteks renoveeriti Helsingis 250 voodiga kodutute jaoks mõeldud hostel ning tehti see ümber 80 eraldi korteriga elamuks, kus on olemas ka kodutuid toetav personal. Kodututele mõeldud kortereid on erinevaid: kohapealse personaliga korterid suurtes hoonetes või üle linna laiali asuvad korterid ilma teenuste ja toetava personalita. Housing First mudel erineb tüüpilisest "trepiastme" mudelist, mille puhul on kodutusest pääsemine hea käitumise tulemus. Housing First mudeli puhul antakse inimestele korteri võtmed ning öeldakse, et nad tuleksid rääkima siis, kui nad on valmis. Kodututelt ei oodata kindlate eeltingimuste täitmist (nt sõltuvuse ravile minekut). 

Praegu on kõik korterid täis ning eluaseme ooteaeg on üle aasta. Probleemiks on see, et inimesed ei koli korteritest nii kiiresti välja, kui teised tahaksid juba sisse kolida. Alternatiivsed eluaseme võimalused, paindlik toetus ja vajalikud teenused on järgmised väljakutsed selle siiani eduka mudeli jaoks, millest on teistel Euroopa linnadel paljutki õppida (vt Housing First Europe Hub).

Kodutuse ennetamine: Barcelona strateegia väljatõstmise vastu

Barcelona on üks parimaid näiteid sellest, kuidas rakendada avalikku poliitikat eluasemehindade tõusu vastu. Alates 90ndate aastate lõpus kasvanud investeeringutest kuni finantskriisini tunnistas Barcelona kinnisvarasektor hinnatõusu, mis viis suurte väljatõstmisteni. 2008. ja 2015. aasta vahel oli Barcelonas 35 234 väljatõstmist. Linnas on 1,7 mln elanikku (linnapiirkonnas 3 mln) ja vähem kui 1,5% sotsiaalkortereid. Alates 2017. aastast on üürihinnad tõusnud 7,8%, ostuhinnad 9,2% ja igal nädalal on olnud keskmiselt 30 väljatõstmist (81% neist üürikorteritest).

Linn tahaks pakkuda rohkem sotsiaalkortereid, aga see on Kataloonia valitsuse pädevuses. Sellest hoolimata on Barcelona loonud strateegilise dokumendi (Right to Housing Plan 2016-2025 Barcelona), kus on kirjas, et linn püüab aktiivselt parandada eluasemete taskukohasust, piisavust ja kättesaadavust. Linn pingutab, et muuta eluase põhiõiguseks kõigile linnaelanikele ning on loomas omaenda elamuühistut, mis põhineb kohaliku omavalitsuse maal. Välja töötatud on ka eraldi teenus, mis toetab inimesi, keda väljatõstmine puudutab. See algatus sai ka URBACTi hea tava märgise. Spetsialiseerunud juristid töötavad korterühistute juures kontorites (13 üle linna) ja pakuvad seal elanikele õigusabi, haldavad võlgnevusi, otsivad alternatiivseid eluasemevõimalusi ning pakuvad nõu ja teavet. Väljatõstmise ohust teavitatakse linnaelanikke erinevate kommunikatsioonikanalite kaudu ning selgitatakse samme, mida nad peavad 15 päeva jooksul väljatõstmise vältimiseks tegema. 2017. aastal kasutas seda teenust 2351 uut perekonda, kes elasid sotsiaalses tõrjutuses; kokku sai abi 7000 inimest, kellest 2377 olid alaealised.

Tühjade hoonete taaskasutus

Euroopas oli 2014. aastal 11 mln vaba eluaset (Hispaanias 3,4 mln, Prantsusmaal 2 mln, Saksamaal 1,8 mln, Suurbritannias 700 000). Eluasemeturu "tervislik" vabade eluasemete osakaal nii USA-s kui Euroopas on 3–5%. Kui vabade eluasemete arv kasvab, siis nõudluse ja pakkumise mehhanismi järgi peaksid kinnisvarahinnad langema ja vastupidi. Sellegipoolest on kõrged vabade eluasemete määrad käinud käsikäes eluasemehindade tõusuga, seda eriti Vahemere maades. Reaalsuses ei too vabade eluasemete kõrge määr automaatselt kaasa eluasemehindade vähenemist. Kõige problemaatilisemad on tühjad hooned, mis suure tõenäosusega jäävad tühjaks pikemaks ajaks (näiteks liiga optimistliku hinna tõttu, on elamiskõlbmatud ning ei taheta investeerida renoveerimisse, tahetakse jätta pärandiks, suvekoduks jne).

Selleks, et teada saada, kas see osa eluasemefondist võiks leevendada taskukohaste eluasemete puudust, on vaja täpset informatsiooni kinnisvarasektori olukorra, vabade hoonete ning turudünaamika kohta, pädevust linnaplaneerimises, seadusandluses ja maksuküsimustes. Just erinevad maksudega seotud protseduurid ja muud strateegilised ergutusvahendid võivad mõjutada tühjade eluasemete kasutuselevõttu. Näiteks Inglismaal võivad kohalikud omavalitsused nõuda kohalike maksude suurendamist kuni 50% võrra sellise kinnisvara eest, mis on olnud rohkem kui kaks aastat tühi ja möbleerimata. Kui rääkida ergutusvahenditest, siis mõned omavalitsused Inglismaal pakuvad omanikele toetust (maksavad kinni 50% renoveerimiskuludest), kui nad üürivad oma tühjad eluasemed pikaajaliselt (5-10 aastat) välja nõukogu poolt valitud inimestele.

Pariis võitleb aktiivselt sotsiaalse tõrjutuse vastu ning see on toonud kaasa ka muutuse tühjade hoonete taaskasutuses. Näiteks kasutatakse endise haigla Saint Vincent de Pauli hoonet osaliselt varjupaigana ning seal tegutsevad mitmed heategevusorganisatsioonid. Lisaks käivad seal ehitustööd, et vana haiglahoone ruumid teha osaliselt sotsiaalkorteriteks. Pariisis püütakse taaskasutusse võtta sellised avalikud hooned, mis on olnud tühjad juba vähemalt 2 aastat. Näiteks tehakse need ümber ajutisteks varjupaikadeks. Tühjade hoonete kasutamine varjupaikadena tähendab muidugi ka mitmeid väljakutseid: kulutused on suured, sest kõigepealt tuleb need kohad muuta inimestele sobilikuks (köögid, dušid jms); mõnikord on tühja hoone võimalik kasutusaeg liiga lühike selleks, et olla varjupaika haldava heategevusorganisatsiooni jaoks majanduslikult mõistlik (investeeringud liiga suured). Lisaks on heategevusorganisatsioonide jaoks suur väljakutse varjupaikade ümberpaigutamine, kui neile mingiks ajaks kasutada antud hoone läheb kellegi teise käsutusse.

Hispaania väikelinnas Villafranca del Penedesis on loodud strateegia lihtsustamaks ligipääsu taskukohastele eluasemetele ning seda tehakse läbi URBACTi hea tava programmi, mis kaardistab tühjad hooned, pakub abi nende renoveerimisel, annab ehitusalaseid koolitusi töötutele ja pakub neile ka ehitusega seotud töökohti ning lõpuks on valmis eluasemed neile, kes seda väga vajavad. Protseduur ise on üsna lihtne ning edukalt toiminud juba 25 aastat: tühjade ja vanade hoonete omanikud saavad ise teada anda, et tahavad programmist osa võtta; siis analüüsib linnavolikogu igat soovi ning kui see sobib, sõlmitakse omanikuga leping; omanik annab hoone kasutusõiguse üle linnale ajaks, mis on proportsionaalne investeeringu suurusega; ehitustöid tehakse sotsiaaltöötajate järelvalve all; lõpuks valitakse välja pere, kes abi vajab ning pakutakse madalat üürihinda kuni viieks aastaks. 1992. aastast alates on renoveeritud 250 korterit, millest 90 haldab siiani omavalitsus. Sel viisil on aidatud rohkem kui 500 perekonda.

Programmiga tahavad liituda paljud omanikud, sest vanu hooneid on sageli raske müüa ning probleeme tekitavad ka pärandamise seadused. Mitmed omanikud kardavad eluaseme tühjaks jäämist ka seepärast, et see võidakse siis üle võtta omavoliliselt. Tühjade hoonete taaskasutuse praktikad varieeruvad palju ning need sõltuvad väga oluliselt ka kontektsist. URBACT on loonud veebipõhise tööriista, et tutvustada erinevaid Euroopas kasutatud praktikaid ning võimalikke lahendusi.

Originaalartikkel: https://www.blog.urbact.eu/2019/02/fighting-homelessness-role-of-cities/