Kuidas taaselustada usk (linna)poliitikasse?

Seni on poliitikutele andestatud, kui nad on „unustanud“ ühiskondlikult tähtsamate küsimuste arutelule kodanikke kaasata, kartes võimalikku kismat tavalise inimese ja kujunenud eliidi vahel. Kuid populistlike parteide toetuse taga on rahva siiras soov olla kuuldud. Näiteks tunneb Ühendkuningriigi kodanike enamus, et nende arvamus ei loe, kui nende valitud esindaja otsuseid langetab. Samasugune näib olevat olukord ka ülejäänud Euroopas, kui vaadata riigiti trende, mis kirjeldavad rahva usaldust poliitikutesse ja valitsusse. Jah, rahva arvamuse konstruktiivsem ja mõtestatum kaasamine on väljakutse.

Euroopa juhid saavad aga inspiratsiooni ammutada Kanada ja Austraalia näidetest. Mõlemal riigil on kümnendipikkune hea kogemus, kuidas tavakodanikke otsuste langetamisel tulemuslikult otse kaasata. Vastilmuvas raamatus „The People’s Verdict: Adding informed citizen voices to public decision-making“ (Rowman & Littlefield) vaatleb Claudia Chwalisz viiekümne linnapea, ministri vm juhi langetatud otsuse õiguspärasust ja efektiivsust, kes delegeerides võtmerolli tavakodanikule, rakendasid uudset lähenemist demokraatias – avalikkuse nõustamine.

Igas näites palus avalik asutus umbes viitkümmet juhuvalitud linnakodanikku esitada konkreetseid, mõõdetavaid, realistlikke ja rahastatavaid ettepanekuid mingi poliitilise dilemma lahendamiseks. Valitud kodanikud kohtuvad neli kuni kuus korda kahe-kolme kuu jooksul erinevate ekspertide ja huvigruppidega. Aruteludes ja mõttevahetustes püütakse leida ühine seisukoht, mis esitletakse avalikule asutusele. Kaasates juhuslikud kodanikud, mitte kõige „kõvemad“ hääled, ning kindlustades aja ja võimaluse vaadelda probleemi erinevatest vaatenurkadest, kehtestatakse konsensuslik lähenemine ja raskete otsuste õiguspärasus.

Umbes pooled näidetest on linnaasutustest ülejäänud riigi- ja maakonnatasandilt. Ülesannete spekter on kirju: Melbourne’i linna kümne aasta eelarve, Victoria maakonnataristu 30-aasta investeerimisstrateegia ja Ontario korterelamute seadus, aga ka küsimused, kuidas kindlustada Adelaide’i ja Sydney ohutum ja kirevam ööelu või kuidas renoveerida jalgrattataristut. Ka praegu nõustavad 28 juhuslikult valitud torontolast linnaplaneerimise ametit erinevates linnaruumiküsimustes.

Vaatame põhjalikumalt ühte näidet. 2014. aastal andis Melbourne’i linn juhuslikult valitud kodanikele ülesande luua kümne aasta eelarve. Üle linna kutsusti osalema umbes 8000 elanikku, kelle seast valiti vanuse, sotsiaal-majandusliku staatuse ja asukoha alusel 45, kes moodustasid Melbourne’i Rahvakogu. Rahvakogu kohtus augustist novembrini viiel korral iga kolme nädala tagant. Selle aja vältel lepiti kokku kaalutlusi juhtivates põhimõtetes, kohtuti väga erinevate ekspertide ja huvigruppidega. Kohtumiste vahelisel ajal peeti nõu oma pereliikmete ja sõpradega, määratleti prioriteedid ja vaagiti erinevaid rahastusvõimalusi. Et soovitus lõplikku raportisse jõuaks, pidi see Rahvakogus saama vähemalt 80% toetuse. Kokku tegi Rahvakogu 11 konkreetset soovitust. Näiteks suurem rahastus kliimasoojenemise piiramiseks, mille juures pakuti lahendustena vertikaalaedasid, päikesepaneele ja süsteemsemat prügimajandust, taaskäitlemist.

Seitse kuud pärast Rahvakogu esimest kohtumist kinnitas linnavolikogu Melbourne’i kümne aasta eelarve, milles oli vastu võetud kümme Rahvakogu tehtud soovitust üheteistkümnest. Seega oli 2014. aasta Melbourne’i Rahvakogu Austraalia edukaim kokku kutsutud rahvateenistus: ülesande püstitus oli selge ja linnavolikogu oli avatud Rahvakogu ettepanekutele. Õnnestunud koostöö tulemusel täideti 800-900 AUD miljoniline eelarveauk.

Avalikkuse nõustamise eelis teiste otsedemokraatia vormide ees on see, et see võimaldab osavõtjatel omal nahal kogeda, millised piirangud ja järeleandmised poliitiliste otsuste langetamisega kaasnevad. Avalikkuse nõustamine käsitleb kodanikke pragmaatiliste ja kasulike ideede ressursina. Kodanikele aga luuakse konkreetne viis, kuidas panustada nende eluolu kujundavatesse poliitilistesse otsustesse, misläbi taastub usk ka poliitikasse.

Claudia Chwalisz, 11 jaanuar 2017