Kuidas avada tänavaruum lastele mängimiseks?

Kahe ema mured peegeldasid reaalsust, millega paljud Suurbritannia linnades üles kasvavad lapsed peavad kokku puutuma. Laste "iseseisev mobiilsus" on aastakümnete jooksul väga palju muutnud. Lapsevanemad on liikluses varitsevate ohtude pärast hirmul ja seda õigustatult, sest tänavatel domineerivad üha enam autod. Vähese liikumise tõttu on Suurbritannia laste füüsiline vorm aga oluliselt halvenenud ning kasvav ülekaalulisus on väga suureks probleemiks.

Koos otsustasid kaks ema olukorda muuta. Nad alustasid omaenda tänavast ning taotlesid linnavalitsuselt luba sulgeda ühel päeval mõneks tunniks oma tänav liikluseks. Naised palusid abi ka naabritelt, kes aitasid jälgida, et tänavaruum oleks ohutu ning kes juhendasid autodega liiklevaid elanikke jalakäijakiirusel tänavale ja sealt välja. Teadlikult ei pakutud lastele mänguasju, mänge ega organiseeritud tegevusi; lapsed tulid välja mängima, täitsid ruumi ja teadsid, mida teha. Kõik tuli loomulikult.

Pärast edukaid eksperimente kuue tänavaga, arendasid aktiivsed emad koostöös Bristoli linnavalitsusega välja innovaatilise "Ajutise mängutänava loa", mis lubas elanikel avada oma tänav mängimiseks kuni 52. korral aastas. Lisaks rajati 2012. aastal kogukonna huvidest lähtuv ettevõte Mängime Väljas (Playing Out), mis aitas ka teiste naabruskondade elanikel sarnase ettevõtmisega alustada. Nüüdseks on rohujuuretasandi liikumine kasvanud nii suureks, et üle 500 kogukonna on algatusest indu saanud ja avanud tänavaid mängimiseks.

Üle viie aasta on jälgitud sellise mudeli kasulikkust nii lastele, vanematele kui ka kogu kogukonnale tervikuna ning nüüd on olemas tõendid, mis elanike poolt algatatud mudeli positiivset mõju toetavad. Bristoli Ülikooli poolt tehtud uurimustöö ning tänavatel läbi viidud küsitlusuuringu tulemused toovad välja neli erinevat valdkonda, millele mudel positiivset mõju avaldab:

Laste tervis ja heaolu

Bristoli Ülikooli tehtud uurimus näitab, et lapsed on neil päevadel, kus saavad tänavatel mängida, kolm kuni viis korda aktiivsemad, kui nad on seda tavalisel päeval pärast kooli. GPS seadmeid kasutades leiti, et lapsed olid väljas väga suure osa ajast (> 70%), mil tänavad olid suletud, ning veetsid keskmiselt 16 minutit tunnis mõõdukalt või aktiivselt liikudes. Kuigi see ei kõla just tohutu saavutusena, siis professor Angie Page, kes on ka üks selle valdkonna juhtivaid eksperte, peab seda siiski väga oluliseks. Tema hinnangul annab selline algatus suure panuse selleks, et lapsed jõuaksid lähemale eesmärgile liikuda päevas vähemalt 60 minutit, mis on kirjutatud sisse Suurbritannia kehalise aktiivsuse juhendisse. Lisaks näitasid tänavatel tehtud küsitlusuuringu tulemused, et lapsed õppisid väljas mängides uusi oskusi ning täiendasid end erinevate kehaliste tegevuste ja sotsiaalsete oskuste vallas. Näiteks õpiti jalgrattasõitu, suheldi teiste lastega, õpiti liiklusohutuse kohta ning suheldi täiskasvanutega.

Tugevamad kogukonnad ja kuuluvustunne

Küsitlusuuringu tulemused näitasid, et enamike vastanute (91%) arvates aitab väljas mängimine tundma õppida oma naabruskonna inimesi ja mõjub hästi ka ühtekuulusvustunde tekkele. Üks "Mängime väljas" päeva korraldajaid ütles: "Tänav tundub hoopis teine. See on sõbralikum, turvalisem, elavam ja tuttavam.". Teine lapsevanem sõnas lisaks: "Väljas mängimine on pannud mind tundma, et see tänav on mu kodu.".

Judith Langton, Monmouthshire’I piirkonna ametnik, tõdes, et kogu Suurbritannias on aastakümnete jooksul toimunud aeglane sotsiaalne lõhestumine ning ootamatult on jõutud olukorda, kus sotsiaalne struktuur on nõrgem, kui ta oli varem. Väljas mängimine on aga traditsiooniline kogukonna arengu viis, mis on väikese ulatusega, kohalik ning loob tingimused selleks, et naabruskonna inimesed saaksid kokku tulla ja leiaksid ühiseid pidepunkte.

Aktiivne linnakodanik

Täiskasvanud on samuti täheldanud suuremat kodanikutunnet oma naabruskonnas. On oluline ära märkida, et ajal, mil kohalikke teenuseid kärbitakse ja kogukonna poolt juhitud tegevused saavad üha olulisemaks, arvab rohkem kui kolmandik vastajatest, et väljas toimuvad mängupäevad on pannud neid aina enam kaasa lööma kogukonna tegevustes. Üks mängupäeval osalenud lapsevanematest on välja toonud, et tunneb nüüd palju suuremat õigust ja tahtmist tuua oma kogukonda ja tänavale positiivset muutust.

Pikaajaline kultuuri muutus

Üks mudeli olulisemaid väljundeid on selle võimalik pikaajaline mõju konkreetse tänava kultuurile. Lapsed hakkavad aja jooksul tundma, et väljas mängimine ning üksteisega kohtumine on normaalne. Üks "Mängime Väljas" organiseerijaid on öelnud: "Aja jooksul on väljas mängimise tunnid viinud selleni, et üha rohkem lapsi teab üksteist, nad kutsuvad teineteist välja ning mõnikord mängitakse õhtul koos jalgpalli.".

Tulevikule mõeldes oleks ideaalseks lahenduseks naabruskondade jaoks muutuda "jagatud ruumiks", kus inimestel  – kaasa arvatud mängivatel lastel – on eesõigus ja autod on selles ruumis külalised. See ei juhtu aga üleöö! Senikaua saab rakendada elanike poolt juhitud "Mängime väljas" mudelit, mis on moodne lahendus aitamaks parandada laste heaolu ja kogukonna ühtekuuluvust. Mudel on saanud tunnustust ka rahvusvaheliselt. Näiteks julgustatakse mudeli näitel lapsi õues mängima Prantsusmaa linnades ning sarnaseid tänaval mängimise mudeleid on rakendatud ka Seattle’s ja Torontos.

Rohkem informatsiooni antud teema kohta leiab veebilehelt: http://playingout.net/

Allikas: Alice Ferguson, 05.09.2017