Kohaloomest kohahoidmiseni? Kuidas kodanikke püsivamalt avaliku ruumi korrashoidu kaasata

Kohahoidmine[1] ehk pikemaajaline (avaliku) ruumi sotsiaalse, keskkondliku ja majandusliku kvaliteedi korrashoid ja säilitamine on kasvamas linna kujundamise ja -planeerimise võtmekäsituseks. Viidates Nicola Dempsey[2] artiklit: „Kui kohaloome on toimunud, näiteks on rajatud uus mänguväljak või on taasloodud linnaväljak, siis kohahoidmine aitab kindlustada selle pikaaegse kvaliteedi. Võib ju eeldada, et see juhtub iseenesest, kuid meie praktikas on olukord sageli hoopis vastupidine. Oleme uurinud mitmeid selliseid kohti Euroopas ja jõudnud tõdemuseni, et pahatihti kohaloome järel kohahoidmisega ei tegeleta.“

Kohahoidmise põimõte on väga lihtne: et luua head avalikku ruumi, mis kõnetab ka aastakümnete pärast, tuleks kohahoidmisele mõelda juba päris alguses.

Avalik ruum kasvatab linna nauditavust

Nii kohaloome kui kohahoidmise keskseks ideeks on avaliku ruumi positiivne mõju selle kasutajale. Ka URBACT linnadevõrgustiku USER andmeil on avatud ruum olulisim linna elamisnauditavuse kandja. Luues kohti, kus inimesed saavad kokku saada, lõõgastuda ja aega veeta, rikastab avalik ruum sotsiaalelu ja toetab inimeste tervist. Siin tehakse sporti või nauditakse loodust. Mida nauditavamaks naabruskond muutub, seda tõenäolisem on, et avatakse uusi ärisid ning naabruskond on majanduslikult edukas.

Reeglina vastutab avaliku ruumi eest kohalik omavalitsus. Eelarve piirangud sunnivad omavalitsusi aga valikuid tegema, mis pahatihti on avaliku ruumi korrashoiu kahjuks. Ruumi kvaliteedi ja väärtuse langedes saab alguse naabruskonna allakäik. Katkine inventar aga meelitab ligi vandalismi või antisotsiaalset käitumist ehk kujuneb katkise akna sündroom.

Kuidas saab kohalik omavalitsus soodustada kodanike kaasatust?

URBACT linnadevõrgustikku USER kuuluva Riia linna ametnik oli üllatunud, et: „Väga lihtsad meetmed muudavad seda, kuidas avalikku ruumi kasutatakse.“ Ehk kergendavad lihtsad meetmed ka kohaliku omavalitsuse ülesandeid kohahoidmisel?

Mattijssen et al. keskenduvad oma artiklis „The long-term prospects of citizens managing urban green space: From place making to place-keeping?“ rohelistele linnaaladele - parkidele ja linnaaedadele. Tuginedes kolmele Euroopa juhtumile, annavad autorid soovitusi, kuidas soodustada kodanike kaasatust linna rohealade haldamisel:

• Pikaajaliste lepingute kindlustamine: omavalitused kalduvad kodanikeprojektidele pakkuma lühiajalisi, nt üheaastaseid lepinguid. Et stabiilse organisatsiooni kujunemine vabatahtlike jõul võtab aega, loob lühike leping pigem ebakindlust.
• Kohahoidmiseks vajalike ressursside tagamine: kuigi kohaloomeks siiski leitakse suuri summasid, on kohahoidmiseks ette nähtud eelarve tunduvalt väiksem. Just parkide või aedade haldamiseks aitab aga uute aiatööriistade ostmine juba väga palju.

Kohahoidmisest praktiliselt Utrchti linna De Bikkershofi aia näitel.

Utrechti linn asub Hollandi südames umbes 30 kilomeetri kaugusel Amsterdamist. Tiheasustatud linnaregiooni keskmes elab üle 300 000 inimese. Utrechti üks kauneimaid naabruskondi on kindlasti Wittevrouen, mis on tuntud väikeste tänavate ja sisehoovide ning tüüpiliste hollandi telliskivimajade poolest. Wittevrouvenil on linnas hea asukoht, naabruskonna tänavad on puhtad ja rikkalikult haljastatud. Kunagi töölisklassile ehitatud majade sisehoove elavdasid ärid. Naabruskonna maastik muutus aga märkimisväärselt 1970ndatel ja 1980ndatel, kui tööstus ja ärid linnasüdamest ära kolisid, jättes maha tühjad sisehoovid. Nii mõnigi neist oli saastunud ja vajas enne taaskasutuselevõttu puhastamist.

Ühes sellises hoovis on Hollandi vanim isemajandav aed De Bikkershof, mis on Hollandi esimene ja väga edukas kodanikele delegeeritud koha korrashoiu ja kohahoidmise näide. Kuni 1970-teni kasutati hoovi garaaži ja piimaettevõttena. Kui ettevõte ära kolis, ostis Utrechti linn maatüki ja puhastas pinnase saastest. „Uue“ maatüki edasist otstarvet paika pannes oli aga linnal ja kohalikul kogukonnal ristivastupidised vaated. Kui linn soovis hoovi sillutada ja siin-seal mõne rohelise elemendi lisada, siis elanikud kujutasid ette ökoloogilist aeda. Lõpuks veendi linn ümber ja De Bikkershof avati 1986. aastal. Täna on De Bikkershofis juurviljaaed, looduslik aed, aas puuviljapuude ja väikeloomadega ning lastemänguväljak. Aia teeb eriliseks selle tihe seotus kogukonna ja kasutajatega. Nad ei olnud osalised ainult kohaloomes, vaid kannavad olulist rolli kohahoidmises. Kuigi maatükk kuulub linnale, hooldab aeda selle lähiümbruses elavate elanikeühendus.  

Elanikeühenduse nõukokku kuulub neli inimest, kelle ülesanne on aia üldist käekäiku jälgida. Aia haldamiseks vajalikud tööülesanded aiaharimisest loomade söötmise ja aiavärava avamise/sulgemiseni jagatakse lähiümbruse elanike vahel. Mõned korrad aastas korraldatakse suuremad talgud, näiteks puude pügamiseks või talve ettevalmistustöödeks. Sellistel tööpäevadel saadab omavalitsus kohalikele appi linna palgal abiaednikke. Abiaedniku ülesanne on jagada aiandusnippe, abistada tehniliste küsimustega ning aidata aia edasist arengut planeerida. Lisaks linnapoolsele rahalisele toetusele on ettevõtmisel aastate jooksul õnnestunud saada ka muid abirahasid. Ülejäänud projektikulud kaetakse Hollandis väga vajaliku jalgrattalaenutuse ja aialappide sihipärase väljarentimisega.

Omavalitsus oli piisavalt julge, et seda mudelit katsetada. Mida aeg edasi, seda enam on Utrechtis sarnaseid initsiatiive linnaruumi sündinud ja nüüd juba linna ametliku toetusega. Näiteks võib lugeda linna tegevuskavast, et linnakodanikud peavad kandma rolli avaliku ruumi kujundamises ja haldamises. „Kuidas“ ja „kui palju“ oleneb iga konkreetse projekti läbirääkimisest.

Kui te soovite kohahoidmise põhimõtetest rohkem teada, siis külastage kohahoidmise gruppi, kus on leitav mitmed näited ja rohkem informatsiooni. De Bikkerhofi ja teisi Utrechti roheprojekte käsitlev info on kättesaadav Parlevliet et al. artiklis (2008).

Autor: Maike Schmoch, 24. november 2017