Jalakäijate saar

Silba on üks seitsmest Horvaatia saarest Aadria meres, kuhu autosid ei soovita. Lisaks Silbale ei lubata autosid Unije ja Susaki saartele (Kvarneri lähedal), Zlarini ja Prvić’i saartele (Šibeniki lähedal) ning Lopudi ja Koločepi saartele (Dubrovniku lähedal). Silba on neist saartest küll kõige suurem, kuid püsielanike arvu poolest on kõik need saared väga sarnased. Praegu elab igal saarel mõnisada inimest, kuid saared on näinud palju paremaid aegu. Silba hiilgeaeg jääb 18. sajandisse, mil sai hoo sisse merendus ning saarel elas ligi 2000 elanikku. Saare laevastik ületas sel ajal isegi Dubrovniku oma.

Nii nagu ka väga paljude teiste saarte puhul, kasvab ka Silba elanike arv juulis ja augustis märkimisväärselt. Ilma ühegi hotellita Silba torkab teiste hulgast eriliselt silma. Kui talvel elab saarel vähem kui 300 inimest, siis suve kõrghetkel augusti alguses kerkib elanike arv rohkem kui 7000 inimeseni. Sellise rahvaarvuga võib Silbat võrrelda mõne väiksema Vahemere-äärse linnaga. Seepärast on Silba ka väga huvitav ja erandlik näide täiesti toimivast paigast, mis on täielikult mõeldud jalakäijatele.

Suveperioodil elavnev linn

Saare ainus asula kujunes madalale seljakule, mis on saare kõige kitsam koht, ning laienes sealt mõlemale poole. Vana kalurite sadam Mul jääb kirdesse ja vaatab Velebiti mäe suunas. Viimaste aastakümnete jooksul on asustus laienenud peamiselt edelapoolset rannikut mööda, kus ligi kilomeetri pikkuse kruusakivise ja kaljuse ranna keskpaigas praamisadam Žalić.

Saarel on 1200 maja, millest umbes 200 on püsivalt asustatud. Nende aiad on suured ja lopsakad ning ümbritsetud müüridega. Hoonestatud ala on umbes 81 hektarit. Enamik aedade ja majade vahel looklevatest teedest on nüüdseks sillutatud. Kunagi olid need liivased. Kogu tänavate ja teede võrgustik moodustab ulatusliku avaliku ruumi võrgustiku. Suvel toimuvad huvitavad muutused ning päeva jooksul ärkavad linnas ellu täiesti erinevad kohad. Hommikul ärkab esimesena linnakeskus – inimesed lähevad poodi, pagariärisse või kohvikusse ning tänavatel on palju liikumist. Päeva edenedes on inimestega täidetud rannalähedased tänavad ning seal võib näha nii mänguhoos lapsi kui ka suplejaid. Keskpäeval hõivavad piirkonna noored kõige mitmekülgsema osa avalikust ruumist – Žalić’i sadamasilla. Õhtul saab keskusest ja kahest sadamast pealava, kus saavad kokku erinevad põlvkonnad.

Ei mootoriliiklusele!

Igasugused mootorsõidukid on Silbal keelatud. Lisaks sellele on turismihooajal linnas keelatud ka rattaga sõitmine. Seepärast toimubki suve kõrgajal, mil inimesi on saarel kõige rohkem, liikumine ainult jalgsi. See annab Silba saarele teatud iseloomu, mida hindavad nii kohalikud kui ka paljud turistid, kes aasta-aastalt saarele jälle tagasi tulevad.

Linna ühest otsast teise on umbes kaks kilomeetrit ning ajaliselt ligi pool tundi jalutamist. See teekond kulgeb mööda hargnenud tänavate ja radade võrgustikku. Keskusesse on linna kõikidest äärtest umbes 10-minutine jalutuskäik. Sinna vahele jäävad kolm poodi, kaks pagaritöökoda, postkontor, kirik ja kohvikud. Zadari omavalitsus, kuhu Silba administratiivselt kuulub, vastutab avalike teede hoolduse eest.

Ainsad lubatud mootorsõidukid jagavad jalakäijatega tänavaid kaks korda päevas ning nende abil tuuakse kaupa. Peaaegu kõik toidu- ja tarbekaubad ning ka ehitusmaterjalid tuuakse mandrilt (enamasti Zadarist). Lühikese peatuse ajal tuleb kogu kaup praamilt sadamakaile laadida ning siis sealt edasi ülejäänud saarele viia. Tund enne ja pärast praami saabumist on liiklemine lubatud ainult neile sõidukitele, kel on eriluba Zadari omavalitsuselt. Nii segunevadki sadamakai läheduses hommikul ja õhtupoolikul tõstukid ning järelkärudega traktorid jalakäijatega.

Läbimõeldud kaubalogistika ja käsitöövankrid

Esimene osa ülesandest on kaup praamilt maha laadida. Selleks ei ole palju aega, kuna praam ei saa liiga pikalt kail oodata. Seepärast laaditakse kaubaalustel kaup tõstukitega sadamakaile, kuhu see jääb transporti ootama, et kaup hiljem sihtkohta viia. Saare poodides tegutsevad jaemüügiketid laadivad vahel kaile terve autotäie ning auto pargib sadamakail, kuni praam õhtul tagasi läheb. Aeg-ajalt teevad oma kaubikutega sama ka saarel tööd tegevad tehnikud ja käsitöölised. Suuremad ehitustööd tehakse saarel õnneks väljaspool turismihooaega.

Ülesande teiseks pooleks on kauba sihtkohta toimetamine. Enamik kaubast on mõeldnud saare kolme poe, baaride ja restoranide jaoks. Kaubaalused, mis pärast praami lahkumist kaile jäävad, viiakse poodidesse ja baaridesse kas ükshaaval tõstukitega või laaditakse need järelkärudele ning viiakse sihtkohta traktoriga.

Traktorid aitavad kaupa viia ka inimesteni, näiteks kui keegi on ostnud endale külmkapi või pesumasina. Sagedamini kasutavad kohalikud asjade vedamiseks aga spetsiaalseid vankreid. Neid kasutatakse ka siis, kui on vaja vedada külaliste pagasit. Saarel on sadu vankreid, mis ongi saare omamoodi tunnusjooneks. Vankreid, mille suurus jääb ratta ja järelkäru vahele, kas tõmmatakse enda järgi või lükatakse. Tavapäraselt on vankrid tehtud unikaalse käsitööna, mistõttu näevad nad välja väga eriilmelised. Lisaks vankritele kasutavad kohalikud ja külalised igapäevasteks toimetusteks ka ratastega kotte.

Jäätmekäitlus kui üks peamine väljakutse turismihooajal

Suveelanike suur hulk põhjustab ka soovimatuid tagajärgi, sealhulgas hulgaliselt prügi. Prügi kogutakse iga maja ees olevasse konteinerisse või linnas asuvatesse kogumiskohtadesse, kus on spetsiaalsed konteinerid eri liiki prügi jaoks. Kaks kommunaalettevõtet koguvad prügi aastaringselt, kuid suvel on prügilogistika hoopis keerulisem. Ka prügi kogumiseks kasutatakse traktori abi ning sellega veetakse prügi konteineritest sadama läheduses asuvasse kogumispunkti. Prügiauto, mis tuuakse saarele eraldi praamiga, viib prügi kogumispunktist ära kord nädalas.

Jäätmekäitlus jääb ilmselt ka edaspidi saare üheks peamiseks väljakutseks. Siiani ei ole suudetud välja töötada head lahendust, mis aitaks kohandada saare infrastruktuuri ja teenuse tasustamist vastavalt suurtele muutustele, mis suve- ja talveperioodil prügi hulgas toimuvad. Silba saaks tõenäoliselt õppida midagi teistelt saartelt, mis on sarnaste probleemidega kokku puutunud. Näiteks saaks tegelda prügi tekke vähendamisega.

Elukvaliteet ja avalik ruum: kas see võiks noored tagasi saarele meelitada?

Nii Silba elanikud kui ka külalised on kindlad selles, et saare jalgsi liikumisel põhinev liikluskorraldus on hea lahendus. See annab saarele kindla identiteedi. Rohkem kui poole sajandi jooksul ei ole olnud tõsist survet siinsele mootorsõidukite liikumise keelule. Vähene saastatus, ruumi säästev transpordikorraldus, avaliku ruumi mitmekülgsus ja kvaliteet ning suured rohelised aiad muudavad Silba elukvaliteedi paremaks mitmete teiste Vahemere saarte omast.

Silba nagu ka paljude teiste Vahemere saarte võtmeprobleemiks on elanikkonna vananemine ja püsielanikkonna vähenemine. Samas võivad just praegused säästlikud transpordi- ja logistikalahendused saada tuleviku noortele atraktiivseks. Praegu tundub, et Silbal läheb teistest saartest paremini. 2016. aastal valisid saare elanikud kohalikku volikogu juhtima grupi noori naisi. Jääb üle oodata, kuidas see saare tulevikuväljavaateid mõjutama hakkab!

Marko Peterlin, 01.02.2018