Eluase igaühele – URBACT linnade kogemused mõistliku hinnaga eluasemete pakkumisel

Mõistliku hinnaga eluasemete teema on Euroopa linnades taas laual

Kaks aastakümmet tagasi tundus, et elamispindade kättesaadavuse probleem on Euroopa linnades lahendatud. Suured modernistlikud uuselamute arendused 1960. ja 1970. aastatel ja efektiivne toetuste süsteem vähendasid madalama sotsiaalmajandusliku staatusega inimeste elamuprobleemi, paljud keskklassi pered aga suutsid oma eluasemetingimusi turul ise parandada. Järgnenud majanduskriisid on aga loonud uue olukorra. Üürihinnad on tõusnud, paljud pered on sattunud oma eluasemekulude maksmisel raskustesse, paljud perekonnad on oma kodu kaotanud või elavad kasvavate eluasemehindadega linnades väga tagasihoidlikes tingimustes.

Eurostati andmetel kulutas 11,4% Euroopa Liidu leibkondadest 40% või enam oma sissetulekust eluasemekuludele. Seega ei ole taskukohaste elamispindade teema kusagil marginaalne probleem. URBACTi tunnustatud 97-st heast linnapoliitikast on märksõnaga „eluase“ („housing“) seotud 56 ning ligikaudu 10 esitatud head praktikat tegelevad eluasemeteemadega otsesemalt.

Näiteid Barcelonast, Dupnitsast ja Poznanist

URBACTi hea praktika linna Barcelona näitel võib väita, et linnade probleemid ja nende lahendused on seotud riikliku tasandi otsustega. Paljud eluasemepoliitika otsused tehakse riigi tasandil. Kui endine linnaaktivist ja eluasemeteemade eestkõneleja Ada Colau valiti 2015. aastal Barcelona linnapeaks, muutus linna eluasemepoliitika radikaalselt ning õigus mõistliku hinnaga eluasemele sai oluliseks teemaks.

“Eluase Kõigepealt” (“Housing First”) on laialt tuntud lähenemine. Kodututele inimestele pakutakse esmalt turul saadaolevaid tagasihoidlikumaid kodusid, selle asemel, et paigutada neid varjupaikadesse. Barcelona linn arendas seda kontseptsiooni edasi ning tuli välja programmiga “Kodu võimalikult kaua” (“Housing Last”), mis toetab vaesusriskis inimesi, keda ähvardab kodudest välja tõstmine, võimaldades inimesel elada oma kodus võimalikult kaua.

Kodudest väljatõstmise protsent on Barcelonas kõrge, keskmiselt toimub kuni 30 väljatõstmist nädalas. Kui varem jäid inimesed oma kodudest ilma peamiselt seetõttu, et nad ei suutnud laenumakseid tasuda siis hetkel on peamiseks põhjuseks kõrged üürihinnad. Muuhulgas on üürid tõusnud AirBnb kodumajutussüsteemi populaarseks muutumise tõttu.

Barcelona linna prioriteet on olnud väljatõstmiste vähendamine. Soovitakse, et sellekohased lõplikud otsused võetaks vastu munitsipaaltasandil, ametnikud oleks kursis iga juhtumi asjaoludega ning saaks vajadusel läbi mõelda tugimeetmed. Selline praktika vastaks ka kodutute probleemidele tegeleva üleeuroopalise MTÜ Feantsa poolt välja töötatud tegevuspõhimõtetele. Kahjuks ei saanud Barcelona linn oma plaane esialgsel kujul ellu viia, sest riiklikke eluasemeturu regulatsioone ei saa kohalik omavalitsus muuta.

URBACT linnafestival Tallinnas oktoobris möödunud aastal andis võimaluse arutleda Barcelona eluasemeprobleemide üle rahvusvahelises kontekstis. Selgus, et näiteks Poolas ei luba eluasemeseadus perekondi tänavale tõsta. See äratas Barcelona linnaametnike ringis huvi ning edasist arutelu jätkati juba Poznani ekspertidega. Soovitakse leida viise, kuidas vältida perekondade väljatõstmist ning kuidas pakkuda vajadusel alternatiivset eluaset.

Dupnitsa ja Poznan – keskendumine keskklassile ja noortele

Eluaseme tagamine vähemjõukatele inimestele on keeruline teema. Olukorra lahendamiseks ei ole olemas lihtsaid kõigis riikides rakendatavaid skeeme. Inimese või pere õigus saada eluase soodsamalt ja omavalitsuse toega sõltub tavaliselt sissetulekust.

Dupnitsa linn Bulgaarias tuli välja hea praktikaga „Kodu kõigile“. Eesmärk oli ehitada 150 elamispinda vähekindlustatud peredele. Sotsiaalkorteritesse sobivad kandidaadid pidid vastama järgmistele kriteeeriumitele: olema Bulgaaria kodanikud, kes on elanud vähemalt 5 aastat Dupnitsas, ei oma kinnisvara, mis sobiks elukohaks ega hoonestamata maad, samuti ei oma tootmis- või laohooneid ega kommertspindu. Samuti ei peaks neil olema muud vara, sealhulgas mootorsõidukeid, mille turuväärtus kokku on kõrgem kui eluaseme keskmine hind Dupnitsas. Lisaks eelnevatele näitajatele, määrati ära ülemine sissetulekupiir: kulutused vastavale leibkonnale sobiva eluaseme üürile ei peaks olema suuremad kui veerand kogu aastasest sissetulekust.

Paraku oli neile kriteeriumitele vastavaid kanditaate tunduvalt rohkem kui vabu kortereid, seega loodi valiku tegemiseks lisakriteeriumid, mis lähtusid kandidaadi vanusest, tööalasest staatusest, haridustasemest, tervisest ja perekonnaseisust. Eelistati töötavaid inimesi (töötutele), keskealisi (noortele ja vanadele), kõrgemalt haritudi (vähemharitutele) ning üksikvanemaid ja suurperesid.

Seega oli suurem võimalus uuele elamispinnale neil Dupnitsa inimestel, kes ei omanud kinnisvara ning olid keskmise või madalama sissetulekuga. Selle grupi siseselt eelistati kõrgema haridustasemega ja töötavaid inimesi. Viimaks eelistas linn korterite jaotamisel pigem inimesi, kelle puhul taas õppima või tööle asumine oli tõenäosem.

Poznan valis teise lähenemise ja sihtgrupi, keskendudes äsjastele ülikooli lõpetajatele ning noortele talentidele, kellele pakuti kuni 10 aastaks soodsa hinnaga üürikodusid. Kandidaadid pidi olema nooremad kui 36 eluaastat ning mitte omama kinnisvara Poznanis, samuti pidi nende ülikooli lõpetamisest olema möödunud vähem kui 5 aastat ning nad pidid töötama ja maksma makse Poznanis. Lisaks määratleti sobiva sihtgrupi alumine ja ülemine sissetuleku suurus.

Mõlemas linnas oli tulemuseks see, et soodsatel tingimustel said elamispinna inimesed, kes ei olnud sugugi ühiskonna kõige madalamal positsioonil. Ehkki need konkreetsed meetmed ei tegelenud kõige vaesemate ja keerulisemate linnaelanike vajadustega, näitab see, et jõukohase hinnaga eluaseme probleem puudutabki väga suurt osa linnade elanikkonnast.

Erinev institutsionaalne korraldus – üks eesmärk

URBACTi linnade kogemused näitavad, et mõistliku hinnaga eluasemete tagamise juhthoovad on siiski kohaliku omavalitsuse käes. Väljatöötatud programmid ja initsiatiivid võivad olla väga erinevate eesmärkidega: hoida riskirühmi oma senistes kodudes, parandada madalama sotsiaalse staatusega inimeste eluasemete seisundit või ka ehitada uusi kodusid spetsiifilistele rahvastikurühmadele.

URBACTi hea praktika linnad on näidanud oma võimekust välja arendada sotsiaalse suunitlusega eluasemeprogramme ja oma võimekust neid programme juhtida. Programmid ja juhtimisprintsiibid on erinevad. Kui Poznańis on asutatud spetsiaalne Sotsiaaleluasemete Assotsiatsioon, mis korraldab ülikoolilõpetajatele eluasemete pakkumist, siis näiteks Antwerpeni linn mõtleb sellele, kas sarnane noortele orienteeritud programm töötaks ka siis, kui soodustused oleks eraüüriturul korterite rentimisele.

Võimalikud tulevased URBACTi õppimisvõrgustikud eluaseme teemadel

Euroopa head linnapoliitikad eluasepoliitika valdkonnas täitsid ühe URBACTi Linnafestivali sessiooni mullu oktoobris Tallinnas. Kui senine Euroopa-ülene õppimise suund on olnud pigem vanadele EL riikidelt uutele, siis täna näeme ka juba vastupidist olukorda. Barcelona ja Antwerpeni esindajad mõtlevad sellele, kuidas Poznan’i ja Dubnitsa lahendused oleks rakendatavad nende linnades. Kindlasti moodustuvad lähiajal uued linnade õppimisvõrgustikud ka eluasemevaldkonnas.

Loe pikemalt Poznańi linna noortele orienteeritud eluasemepoliitikast: „ to keep young talent in the city“, autor Karolina Prymas.