9 Euroopa linna otsivad koos lahendust kodutuse probleemile. Ambitsioonikas? Loomulikult!

Kodutute inimeste arv kasvab kõigis Euroopa riikides peale ühe – Soome. Kodu puudumine on justkui vaesuse kõige ekstreemsem vorm ning paljud linnad üle Euroopa püüavad sellele probleemile lahendust leida. Vaatleme järgnevalt, mida teevad selles valdkonnas üheksa URBACT võrgustiku linna.

“See naine seisab iga päev sealsamas meditsiinikeskuse juures. Ta on suhteliselt vana ja ei näe väga hea välja. Viimase aasta jooksul olen ma temast iga päev möödunud – terve aasta, iga päev. Alles nüüd ütleme me üksteisele iga päev “tere”. Ta meenutab mulle nüüd iga päev, miks ma oma tööd teen.” Nii ütleb Steven, kui me jalutame mööda MSOC meditsiini- ja sotsiaalkeskusest Genti linnas, kus inimesed saavad metadoonravi ja erinevat muud abi oma probleemide lahendamiseks.

Steven Vanden Broucke on Belgias Genti linnas töötanud alates 2018. aastast. Ta töötab URBACT programmi kohaliku tegevuskavaga, mille eesmärk on aidata krooniliste haigustega kodutuid. Iga päev tuleb keskusesse umbes 200 inimest, kellel on narkosõltuvus ja tihti ka erinevad vaimse tervise probleemid. Umbes pooled neist on kodutud. “Mitte päris kõik neist ei ole kodutud”, räägib üks projektis osalev arst, “aga paljud elavad ebastabiilsel ja halva kvaliteediga elamispinnal”.

Genti (BE) linn on juhtpartner uues üle-euroopalises URBACT linnavõrgustikus nimetusega ROOF. See võrgustik keskendubki kodutuse probleemi kaotamisele ja otsib selleks innovaatilisi lahendusi. Projekti partneriteks on 9 linna, peale Genti (BE) veel Braga (PT), Glasgow (UK), Göteburg (SE), Liège (BE), Napoli (IT), Timisoara (RO), Thessaloniki (EL) ja Toulouse (FR). Linnad võrdlevad oma seniseid poliitikameetmeid, õpivad teineteiselt ja arendavad välja ühiseid universaalseid lähenemisi. Näiteks vahetatakse kogemusi, kuidas koguda kodutuse kohta usaldusväärseid andmeid. Välja arendamisel on nn eluase esmalt (housing first) poliitikamudel.

Tuba kodutute varjupaigas Napoli linnas Itaalias.

Teadmine tekib vaid siis, kui mõõta

Kodutuse nähtusel ei ole ühte universaalset definitsiooni. Definitsiooni puudumine on aga osa probleemist endast. Üldine arusaam kodutust inimesest on see, et ta elab tänaval. Paljud kodutud magavad aga sõprade ja sugulaste juures, autodes või lihtsalt kusagil väga ebasobivates tingimustes. Tihtipeale ei taha kodutud inimesed olla nähtavad. Ühe Liège’i linna kodutute varjupaiga direktor selgitas olukorda nõnda: “Inimesed, kes tulevad meie juurde, et saada süüa ja kusagil magada, võivad jääda anonüümseks. Me palume neilt vaid seda, et nad oleksid kogu hooaja sama identiteediga.”

Patricia Vanderbauwhede, kes töötab Genti linna eluasemepoliitika osakonnas ja on ROOF võrgustiku koordinaator, möönab samuti, et täpsete andmete kogumine aitab kaasa probleemi lahendamisele. “Linna jaoks võib see olla väga mugav, et teadvustatakse tegelikust hoopis väiksemat numbrit. Tegeliku numbri selgitamine aitab aga probleemi olemust ja ulatust mõista. Selleks me kõik koos töötamegi, et probleemile otsa vaadata.”

Tänavakunst Sanità naabruskonnas Napolis, Itaalias

Isegi kui tegelikke andmeid koguda on keeruline, näitavad uuringud, et Euroopas on kodutusest puudutatud igal aastal enam kui 4 miljonit inimest. “Ainult kriisid – tegelikud või tajutud – toovad kaasa reaalse muutuse,“ ütles Milto Friedman. Globaalne finantskriis 2008. aastal tõi kaasa suurema vaesuse leviku; praegune eluasemekriis teeb samuti eluaseme paljudele haavatavatele gruppidele kättesaamatuks. Omaette kriitiliseks haavatavaks grupiks on Euroopa rändekriisi aegsed sisserändajad – neil on väga keeruline leida taskukohast eluaset, sest nende ühiskonda sulandumise probleemid on eriti keerulised (väike ja ebakindel sissetulek, keeleprobleemid, kultuurilised erinevused, (vaimse) tervise probleemid jne).

Kodu kui inimõigus, mitte kui preemia

ROOF projekt ei tegele ainult probleemi määratlemisega – otsitakse ka uudseid lahendusi. Läbiv ühine lahendus näib olevat nn eluase esmalt printsiip (housing first). Põhimõte on lihtne. Traditsiooniline mudel on nn trepimudel: inimesed peavad esmalt läbi tegema mitmeid samme, n-ö täitma tingimused, enne kui neile antakse nende oma kodu. Näiteks peavad nad enne tõestama, et tervenevad narkosõltuvusest. Eluase esmalt mudel tähendab aga, et inimesed saavad kõigepealt oma kodu. See põhimõte käsitleb kodu kui inimõigust, vabadust valida. Probleemse inimesega tegelemisel ollakse paindlik, austatakse teda kui inimest. Kodu ei ole hea käitumise eest antav auhind.

Eluaseme ajutised lahendused on kompleksprobleemidega inimeste jaoks reeglina väheedukad. Üks noor Glasgows, kes on saanud oma uue kodu (Queens Cross housing association vahendusel), vahendab oma mõtteid järgmiselt: “Ma olen väga mõjutatav. Kui ma läheksin tagasi varasemale ajutisele elamispinnale, siis ma oleksin jälle koos samade probleemide ja samade inimestega, mul oleks väga lihtne hakata jälle narkootikume tarbima, kaotada oma töö jne. Mul on väga vaja seda minu oma kodu, mul oli vaja ise oma elu uuesti kokku panna.” Tema ja teised kaks noort elavad nüüd väikses eraldi korteris, kus eluasemeühistu pakub neile 24/7 toetust neis tegevustes ja oskustes, mida nad vajavad, et saada iseseisvamaks.

Õppevisiit Glasgows, Šotimaal

URBACT võrgustikud pakuvad selliste küsimuste lahendamiseks väga palju tuge, tekib julgust kasutusele võtta täiesti uued lähenemised. Linnad saavad üksteiselt ja ekspertidelt õppida, üleüldine URBACT programmi metoodika õpetab oluliste osapoolte kaasamist ja töötava tegevuskava tegemist. Hästi tehtud tegevuskava on lihtne tuua ka poliitilisele tasandile ja ellu viia tegelik muutus linnas. Nii võtab URBACT võrgustikus osalemise kogemuse kokku Ariana Tabaku, Genti linna URBACT meeskonnast.

Professor Eoin O'Sullivan (Trinity College, Dublin) rääkimas ROOF võrgustiku avakoosolekul

ROOF võrgustiku üks eesmärke on ka laiemalt töötuse teemal Euroopa strateegiate mõjutamine. Euroopa tasandil ei ole praegu kodutuse leevendamiseks spetsiifilist poliitikat. Napolis toimunud avakohtumisel möödunud aasta oktoobris rääkis professor O’Sullivan 2030. aastaks seatud Säästva Arengu Eesmärkidest, mille kohaselt peaks selleks ajaks kõigis Euroopa riikides kodutute arv langema n-ö funktsionaalse nullini (mis tähendab, et kodutus on harv, lühiajaline ja ühekordne). Üheksa linna poolt loodavad meetmed kodutuse probleemi lahendamiseks võiksid aidata selle eesmärgini jõuda.

Originaalartikkel inglise keeles